Viljandis asuv Kõrgemäe tänav on üks Eesti järsemaid. Selle kõrguste vahe on 32 meetrit, mis tähendab, et tuleb ronida umbes 10-korruselise maja tippu. Tänav on oma kaldega meelitanud siia hulga adrenaliiniotsijaid, nii on peale suusatajate ja kelgutajate siit alla sõidetud ka vannide ja tünnidega.
Läbi ajaloo on Kõrgemäe tänavaga olnud üksjagu tegemist. Juba möödunud sajandi 1920ndatel kiruti ajalehtedes tee kehva seisukorda ning suisa läbimatust. Paduvihmad muutsid selle suisa jõeks ning pärast suuremat sadu oli vesi alati uuristanud pinnasesse kraave. 2019. aastal meenutas ajalehes Sakala kohalik elanik Tiit üht aastakümnete tagust intsidenti nii:
Ühel öösel oli hirmus sadu, vihma ladises ja korraga ajas abikaasa mu üles: “Tule nüüd ruttu, tänav on läinud! Auto on küll alles, aga õhus!” Jooksin vaatama – kogu tänava liiv ja killustik olidki ära uhutud, auto aga seisis täpselt keskkohaga kanalisatsioonikaevu truubi peal, rattad õhus. Hommikul aitasid naabrimehed palkidega auto kuidagi jälle alla kangutada.
Alles 2004. aastal leiti firma, mis oli nõus tee ära asfalteerima. See polnud sugugi lihtne, kuna nii järsu tänava katmiseks pole siinkandis eriti kogemusi ning ka tööde tegemine oli paras väljakutse. Ehitajate sõnul viisid hoovihmad, mis suvel tööde ajal kimbutasid, pinnase kuus korda mäest alla ning neil tuli see siis sama targalt uuesti üles tassida ja laotada.
Tänaval liiklemine nõuab ka nüüd vilumust. Kohalike sõnul saavad nemad sellega hakkama, kuid mujalt saabujate jaoks on see paras väljakutse ning neid, kes lõpuni ei sõida ja tagasi alla tagurdavad, näeb ikka. Talvel aga ei soovi sahatajad siin just suure heameelega lund lükkamas käia. Teisalt pakub tänav imelisi vaateid ning põnevaid võimalusi sportijatele ning see on olnud tihti osa võistluste trassist. Mulle meeldib seal vaadata aga maju, sest nende asetus nii järsul tänaval on omajagu põnev.
Arhitektuuri- ja linnafotograaf Risto Vähi 