Tallinnas Meriväljal, praeguse Tuule tee bussipeatuse läheduses asub üks vanem bussiootepaviljon, mis esmapilgul näeb välja üsna sedamoodi, nagu neid 1960-70ndatel tüüpprojekti järgi ehitati. Aga vaid esmapilgul. Tegelikult on see hoone midagi palju enamat.
Paviljon planeeriti bussi- ja laevapeatuseks. Tee pool peatusid linnaliinibussid ning mere pool sai oodata laeva, mis Merivälja muuli ääres peatunuks ja piirkonda kesklinnaga oleks ühendanud. Nii nagu see enne sõda oli. Tõsi, mitte kuigi edukalt.
Modernistliku paviljoni arhitekt on Miia Masso, kellele see oli üks esimesi töid pärast Kunstiinstituudi lõpetamist. Projekt valmis 1966. ning hoone ise 1969. aastal.
Kui tänava poolt meenutab hoone, nagu ennist öeldud, pigem tüüpprojekti järgi ehitatud bussipeatust, siis mere pool näeme betoonist põranda ja katusega ooteplatvormi, mida ilmestab maakividest müür. Kaitseks tuule ja vihma eest planeeriti avaraid klaaspindu. Majas pidid olema ka piletimüügikassa, telefonikabiin ja kuivkäimla.
Aga ka siis asi ei õnnestunud. Laev jõudis sõita vaid natuke aega ning tegelikkuses oli paviljon kasutusel vaid busside ootamiseks. Hoonega samal ajal taastatud muulist sai aga kohalike seas menukas koht, kus merd ja linnale avanevat panoraamvaadet imetleda.
Tänaseks on paviljon kasutuseta, sest bussid peatuvad nüüd veidi eemal. Laevaliikluse taastamisest räägitakse aeg-ajalt, kuid juttudeks on need seni jäänudki. Kinnistule on algatatud ka detaiplaneering majutushoone ja kohviku jaoks, kuid seegi on juba ammu päevakorrast maas.
