Tüüpprojekt 1-317-19 on üle kogu Eesti 1960-70ndatel kasutatud lahendus, mille alusel ehitati ühiselamuid. Ametlikult nimetati neid maju hotell-tüüpi elamuteks.
Majatüüp valmis 1959. aastal Estonprojektis (hilisem Eesti Projekt) arhitekt Mart Pordi juhtimisel ning kuulub tüüpprojekt 1-317, ehk hruštšovka „perekonda“. Hooneid rajati nii ühiselamutena lühemaks ja pikemaks elamiseks kui ka hotellina. Need võisid kuuluda tervikuna ühele organisatsioonile või olid jaotatud erinevate asutuste vahel.
Elamud koosnevad kahest tiivast, millest üks on nelja- ja teine viiekorruseline. Madalam sektsioon ehitati kõrge sokli peale, kus asusid ühisruumid, pesuköök jne. Mõlema tiiva korrused on üksteise suhtes poole korruse jagu nihkes. Toad on üldpinnaga ca 11-16 ruutmeetrit, millest igaühes on ka sanitaarsõlm.
Pildil on Tallinnas Kopli 100b asuv ühiselamu, mis valmis 1971. aastal. Valisin näitena selle maja, sest tegu on mu sünnikoduga.
Meie pere elas esimesel korrusel 16,3 ruutmeetrises toakeses. Majas oli juba siis igasugu põnevat rahvast, aga meie koridor oli suletud ning asustatud vaid Põhja Kõrgepingevõrkude (PKV) inimestega.
Toonast ühiselu iseloomustades võiks tänapäeva moodsa ajaga võrreldes välja tuua ühe huvitava nüansi. Koridori peal elas ka võrkude dispetšer, kellele pandi tuppa oma telefon ja kes siis hea inimesena lubas sealt telefonikaablit teistel elanikel oma tubadesse edasi vedada. Kui keegi helistas, siis tirisesid kõik telefoniaparaadid, mis olid kaabli otsa ühendatud. Esimesena vastas alati dispetšer, kuid kui helistaja soovis kõneleda mõne teise elanikuga, siis pidi ta koguaeg uuesti proovima, kuni vastas lõpuks see, kellega ta rääkida tahtis. Et tegu oli paralleelühendusega, siis said muidugi kõik üksteise kõnesid pealt kuulata, aga niisamuti pidi ka ootama, kuni liin vabanes, et siis ise helistada. Ühel proual oli kombeks pikalt laialt oma sõbrantsiga laterdada, kusjuures mõlemad sõid alati kooki ja siis arutlesid, kuidas see maitseb.
Karmidel 1990ndatel sai sellest majast koos kõigi teiste ühikatega iganädalane krimiuudiste „superstaar“, aga ma sellel ausalt öeldes pikemalt peatuma ei hakkaks. Kui ajad paranesid, moodustati siingi korteriühistu ning asuti elamut hooldama ja remontima. Muu hulgas rajati esimese korruse vestibüüli ühine raamatukogu.
Arhitektuuri- ja linnafotograaf Risto Vähi 