KEEMIA TÄNAVA TURVAMAJA. Just nii tituleeris 1990ndatel ajakirjandus Tallinnas Keemia tänav 11 asuvat korterelamut. See oli maja, mis näitas varakapitalistlikus Eestis sinu staatust. Seal tahtsid elada paljud, aga said vaid vähesed.
Elamu projekt valmis 1988. aastal ning alustada jõuti ka ehitustöödega, mis jäid aga pooleli. 1994. aastal omandas karkassi ERI Kinnisvara ning projekt tehti ümber, selle autoriks on dokumentides märgitud Ergon AS. Hoone valmis 1996. aastal. Korterid on siin erinevas suuruses, kuid avaraimad neist on 6-8-toalised, ulatudes isegi läbi kolme korruse.
Aastaid tagasi uurisin ühe projekti raames Eesti 1990ndate kinnisvaraelu ning selle käigus tegin ka intervjuusid tolle aja tegijatega. Teiste seas inimesega, kes oli antud maja valmimisega seotud. Ta meenutas seda aega nii:
„See oli pooleliolev maja, mis ehitati valmis ja pandi ka uus fassaad. Kortereid müüsime karpidena, siseviimistlus tuli ise teha, aga seda teenust sai ka meilt tellida. Sellele majale polnud vaja üldse reklaami teha, inimesed teadsid, et on Keemia 11 ja kõik. Maja müüs end ise. Sinna ostis kortereid Eesti koorekiht. Bandiite käis ka. Tegid madalamaid pakkumisi, millest ei saa nii öelda keelduda. Eks teised mõjukad siis peletasid neid jälle eemale. Oli vaja head suuvärki ja muidugi ka tuge.“
Ajastule iseloomulikult oli hoonel mehitatud valve ning sellest tuligi nimi „Keemia tänava turvamaja“. Eks seda võimendas ka fakt, et majas elas peaminister Mart Laar, kelle turvalisusele pöörati samuti rõhku.
Ja oli ka põhjust. 1990ndad oli karm aeg ning seda iseloomustab sündmus, mille tõttu ületas Keemia tänava maja taas uudiskünnise. Nimelt varitsesid ühel 1999. aasta oktoobriõhtul palgamõrvarid majas elanud ärimees Meelis Laod, soovides teda koju jõudmisel tankitõrje granaadiheitjaga õhku lasta. Kuna Lao plaanid muutusid, jäi tegu tegemata.
Tänapäeval on Keemia 11 korterelamu, kuhu saab korteri osta ka täitsa tavaline inimene. Turvamajaks ei kutsu seda enam keegi.
Arhitektuuri- ja linnafotograaf Risto Vähi 