Tüüpprojekt 113-23-48 on peamiselt kahe- ja kolmekorruselistest mahtudest koosnevate korterelamute „perekond“, mida ehitati paljudesse Eesti linnadesse, alevitesse ja küladesse 1970ndatel ja 80ndatel.
Elamutüüp valmis Eesti Maaehitusprojektis 1975. aastal ning selle autor on arhitekt Boris Mirov. Projekt jaguneb mitmeks alamtüübiks, mille erinevus seisneb peamiselt kasutatud materjalides, korruselisuses ja mahtude asetuses.
Selle projekti järgi ehitatud maju iseloomustavad poolkorrustena vahelduvad mahud, mis on enamasti kahe- ja kolmekorruselised. Trepikoda markeerivad ühisrõdud, mis osadel juhtudel võivad olla kaetud puitvõrega. Korterid on kahe- kuni neljatoalised, millest paljudel on rõdu.
Hoonete karkass on raudbetoonist, välisviimistluseks võivad olla nii plokid kui ka silikaattellised, harvemal juhul punased kärgtellised. On ka mõned näited, kus selle projekti järgi ehitati viiekorruselisi elamuid (Võru), aga ka hooneid, mille madalama osa kohale on rajatud pööning, nii et katus on ühetasane.
Pildil on 1979. aastal valminud maja Tallinnas, Vanemuise 67a. Selliselt renoveerituna tuleb siin minu meelest päris hästi välja arhitekti nägemus mõnusast ja loodusesse hästi sobituvast modernismist.
Arhitektuuri- ja linnafotograaf Risto Vähi 