Rääkides tüüpprojektidest, ei saa me mitte kuidagi ümber ega üle minna hruštšovkadest – majadest, mis on Eesti linna- ja maaruumi kõige enam mõjutanud. Need majad olid kiire ja odav viis inimeste majutamiseks ning algselt plaaniti hoonete kasutusajaks 20 aastat.
Selle tüüpprojekti töötas välja insener ja hilisem Moskva linnaarhitekt Vitali Lagutenko, kes katsetas mitmete erinevate versioonide vahel. Hoonete eeskujusid olid palju kuid kõige enam kumab siit läbi jaapani danchi, mis oli samuti riigi poolt rajatud masselamuprjekt. Lõpuks läks töösse tüüpprojekt K7, mis saigi aluseks sellele hoonetüübile, mida tänapäeval tunneme. Kui hruštšovkasid ehitati Venemaal aastatel 1959 – 1991, siis Eestis jäi selle rajamine peamiselt 1960ndate esimesse poolde, misjärel asendus see uute hoonetüüpidega.
Meie viilkatusega majatüübi projekteeris Estonprojekti töögrupp arhitekt Mart Pordi juhtimisel 1958. aastal ning sellest sai tüüpprojekt 1-317. Siinne hoone välisilme on omane vaid Eestile ning selle eeskujuks on tollal põhjamaades levinud korruselamud. Käisin ise selliseid 20 aastat tagasi pildistamas Helsingis Pasila linnaosas ning äratundmisrõõmu oli omajagu. Kui te soovite Eestis näha päris hruštšovkat (mis originaalis on rõdudega), siis leitate neid Sillamäel rannapiirkonnas ja kerge kajana ka Mustamäel Akadeemia, Ehitajate ning Vilde tee ääres, aga ka Põhja-Tallinnas Tööstuse tänaval. Mustamäel ja mujal hakati üsna pea kasutama projetki edasiarendust 1-464, mis levis laialt ka mujal nõukogude liidus. Meil tuntakse neid “mustamäe viiekordsetena”.
Eesti hruštšovkal on veidi üle 20 alaliigi, millel on samuti oma tüübinumbrid. Nii on olemas väljaulatuvate erkeritega versioon, plokistatud hooned (majad, mida ehitati teiste külge), kauplustega versioonid, peamiselt vaid 1-toaliste korteritega sektsioonid ning ka sellised, mille tagaküljel on rõdud jne jne. Korterites suurused on vahemikus 28-48 ruutmeetrit. Koos tüübiga 1-317 projekteeriti ka ühiselamu, ehk ametlikus keeles “hotell-tüüpi elamu”, mis on nelja- ja viiekorruselisest tiivast koonsev 12-16 ruutmeetristest tubadega keskse trepikojaga korrusemaja.
1960ndate keskel oli selge, et tuleb minna edasi ning rajada avaramate korteritega maju. Nii sündis kohalik edasiarendus, tüüpprojekt 1-318 ning võeti kasutusele 9-korruselised brežnevkad (väljend, mida siin ei tunta).
Pildil on näide Tapalt, kus 1959. aastal valminud maja on renoveerimise käigus saanud päris stiilse, veidi 1930ndaid meenutava välisilme.
Arhitektuuri- ja linnafotograaf Risto Vähi 