Mitmel pool Eesti linnades kõrguvad maamärkidena veetorn-elamud, mida ehitati enim just 1960ndatel ja 70ndatel. Majad on enamasti 5-9 korruselised, kuid leidub ka kaks 12-korruselist kõrghoonet (Paides ja Narvas).
Niisuguse veetorni mõte oli lihtne: vesi kogutakse kokku piisavalt kõrgele, et see siis maa gravitatsioonijõu tulemusel langedes tekitaks tugeva rõhu, mis tagab veevärgis korraliku surve. Kui tarbimine on öösel väiksem, siis kogutakse paak täis ning kui see hommikul jälle kasvab, hoiab sealne vesi linna torudes seda parajas liikumises.
Tõsi, mitte kõik veetorn-elamud ei saanud täita oma funktsiooni täielikult (kui jätta korterid kõrvale) – näiteks Narva oma ei hakanud kunagi tööle, sest kui see valmis, avastati, et sellest tekkiv surve oleks linna veevärgile liialt tugev. Samal põhjusel ei ehitatud aga Pärnusse üldse sellist tornelamut.
Pildil olev veetorn-elamu asub Viljandis Jakosbsoni tänaval, olles omamoodi maamärgiks kõigile kesklinna saabujatele, kes tulevad Paalalinna poolt. Maja valmis 1962. aastal ning see on ehitatud tüüpprojekti järgi, mille autoriks on arhitekt Maimu Palm. Samasugused tornid asuvad ka nätieks Haapsalus ja Võrus.
Tänaseks on majad veel vaid elamutena kasutusel, sest veesüsteemides tagatakse surve teistmoodi pumbasüsteemide abil.
Arhitektuuri- ja linnafotograaf Risto Vähi 